20 aastat Saksa lambakoera kasvatust.
Ninja Nero
Oli aasta 1999 ja kui oli selge, et me kolime oma majja, oli mul juba koer võetud. Minu lapsed ei pidanud küll kunagi koera nuruma, see tuli ise. Ninja-Nero tuli meile 6 nädala vanuselt, sest mu mehel oli sünnipäev ja mis oli parem kingitus kui kutsikas. Kuigi kinkisin ta vist ikka iseendale. Tema oli koer, kes viis mu lõplikult koerte koolitusmaailma ja esimene koer kellel oli meie kennelis pesakond, ning tänu kellele sündis ka Esthund kennel. Temaga saavutasin esimesed kuulekuskoolituse tulemused ja sain nuusutada ka kaitsetreeningute maailma. Kuigi treeneri väitel oli Ninja tõeline pudilõug, siis seda ei näidanud ta üles teiete koertega kakeldes. Pean ütlema, et ta oli ka mu kõige raskema iseloomuga koer. Nüüd tean, et igal koeral peab olema oma kiiks. Tema kiiks oli igal võimaliku juhul kodunt hüppesse saada ja kuna meie lapsed olid väiksemad ja sõbrad voorisid edasi tagasi väravast, nii et ikka juhtus, et see jäi lahti, siis oli ta läinud. Ja ma ei tea kui palju kordi olen ma teda alevist taga otsinud ja autoga tagasi koju toonud. Ta sai aru küll, et teeb lollust, kuid ei lõpetanud seda kunagi. Teine kiiks oli tal veel - ta oli leppimatu kakleja. Igal võimalikul juhul ta teistele koertele kallale tormas ja paar korda sai käidud ka teda ennast kliinikus kokku lappimas.
Oli selge, et ühel emasel koeral võiks kord elus kutsikad olla ja meie peigmeheks sai Soomes suurepärasedi tulemusi näidanud ... isane koer. Esimene Esthund kutsikapesakond oli sündinud. 6 kutsikat, kellest üks isane Maximus jäi meile koju kasvama, ta sai kohe meie lemmikuks oma suurepärase musta maski ja rohke karva tõttu ja kutsikavaatajatele teda ei näidatud. Eriti hästi mäletan ühe emase kutsika loovutamist. Tema oli selline tohutult aktiivne, kellel tundus, et iga talla all on vedru. Ta oli küll kõige väiksem, kuid õppis kõige kiiremini aiast välja ronima ja tegi muudki pättust. Keegi teda ei tahtnud, kuna ta oli nii elav ja ta jäi loovutamisega viimaseks. Siis tuli üks tüdruk ja ütles, et nad otsivad oma isale kingituseks uut koera, kuna vana oli just lahkunud. Aga see sünnipäev on 2 nädala pärast ja siis nad tulevad kutsikale koos isaga järgi. Ma olin täitsa kindel, et kui see isa meile saabub, siis ta ütleb, et sellist põrgukoera ta küll ei taha - aga vastupidi, ta oli nii rahul oma koeaga - kuigi see sõi neil aias kõik tulbid ära ja oli meeletu energiaga. Ta saatis mulle foto, kus see koer jookseb aias ring tulp risti suus. Siis ma mõtlesin, et küllap ta toob ta varsti tagasi... aga ei, see koer elas kõrge vanuseni nende kodus.
Rohke karvaga Esthund Maximus -
Esimesest Esthundi kennelis sünidinud pesakonnast jäi tema meile. Ta oli rohke karvaga ja teda me ostjatele üldse ei näidnudki, ta oli kohe välja valitud. Vot sellel koeral ei olnud halbasid kiiksusid. Aga üks tore kiiks tal oli, tema tassis kogu aeg oma kaussi ja kui meile tuld külalised, läks tema neile oma kausiga vastu. Väga tihti küsisid inimesed, kas tal on kõht tühi, et ta meile kausi toob. Tema oli mul esimene iseseisvalt KK2 tulemuseni koolitatud koer. Aga miks oli Max vanapoiss - tal olid kõik eeldused saada ilusaks aretusisaseks. Aga temaga juhtus koolitusplatsil õnnetus, kui koertekakluse käigus kaks isast mõõtu võtsid ja Maxil murdus 1 esihammas. Selle eemaldatud hamba pildiga käisime küll ükskord näitusel aga ma ei soovinud iga kord kohtunikule tõestad, et meil oli õnnetu trauma ja olla ikkagi näituseringis viimane. Enne hambatraumat, oli Maximus rahvusvahelisel võistlusel kõikide tõugude parim kutsikas, nii et eeldused olid tal head. Nendega kahega ema Ninja ja Maximusega harrastasin ma talvel suusatamamist. Kuna ma ei ole hea suusataja, siis koerad vedasid mind läbi 20 km Kõrvemaa mägiste suusaradade no võib öelda, et raja lõpus, vedasin mina juba koerad metsast välja...
Ja kui ühel päeval juhtus, et ta ema Ninja oli läinud koertetaevasse, ning Max sellest aru sai, varises tema maailm kokku. Max ei osanud midagi peale hakata. Ma ei ole kunagi näinud kurvemat koera, ta lihtsalt lamas, ei söönud, ei joonud ja teda ei rõõmustanud enam ükski pallimäng ega lapsed. Tema kurbuse leevendamiseks tõime ruttu majja Soomest uue kutsika Benelly. Aga Max vaatas Benellyt, ja kogu tema olemus ütles, et ah sellise mõtetu tirtsu te tõitegi mu ema asemele. Hiljem muidugi ta hoiak muutus, kui Benellyst kasvas noor ilus emane. Nad sobisid hästi, peale selle, et Benelly ei tohtinud kunagi võtta ühtegi Maxi mänguasja. Kui Max tundis, et tema aeg on minna, hakkas ta endale ise kuudi taha auku kraapima. Kui Max oli lahkunud, siis Benelly teda eriti taga ei igatsenud.