RIKI
Mäletan oma vanaema karjakoera Rikit, ma ise võisin olla sellel ajal vast 5 aastane aga kuskilt olin ma näinud, et koerad peavad oskama inimese kõrval käia ja nii ma siis proovisin seal vanaema floksipõõsaste vahel seda mustavalge kirju rõngas sabaga Rikit enda kõrval käima sundida. See ei tulnud kuigi hästi välja, sest tema tiris instinktiivselt edasi ja mina tirisin rihmast teisele poole. Siis otsustasin, hästi, kui ta kõrval käia ei taha, läheme tuppa uut harjutust tegema. Mul oli mõte, et ta peaks nagu lõvid tsirkuses hüppama läbi õhu ühelt toolilt teisele. Toolid olid paigas, vanaisa piparmündi hernekommid ka aga Riki hüppas ikka enne maha ja siis teisele toolile. Muidugi, Riki oli ju tark ja ta ei saanudki hüpata otse läbi õhu, muidu oleks toolid ta alt hüppega pikali lennanud. Mina seda tookord ei mõistnud. Aga Riki koolitustulemuseks oli see, et iga kord, kui ma jälle maale vanaema juurde saabusin, oli tema juba kõrge paku otsas ning ootamas, et teda piparmündi hernekommidega premeeriksin.
KURRI
Samal ajal oli vanaemal veel kuri ketikoer Kurri, keda ma isegi kartsin aga ükskord enam ei kartnud ja otsustasin, et viin nad jalutama koos Rikiga. Üks ühe, teine teise rihma otsas. Aga koeri ei tohtinud kindlasti lahti lasta, vanaema ei lubanud, siis nad oleks metsas ära jooksnud. Nii ma siis läksin nendega metsa poole, kui korraga nad võtsid aina suurema hoo sisse, nii et ma neid enam pidurdada ei suutnud, aga lahti ka ju lasta ei võimud - nii ma siis kündsin kõkuli ja näoli mööda mudast põldu koerte rihma sabas aina kirenevas tempos - kuni nad must võitu said ja ikkagi väga õnnelikult metsa jooksid.
CHERRI....
... oli meie Mustamäe kortermaja esimesel korrusel elava politseiniku proua koer - suur Must puudel. Esialgu ei näinud ta muidugi üldse puudli moodi välja vaid oli lihtsalt üks suur must kavane koer. Ja ei tea miks hakkasin ma temaga jalutamas käima. Ilmselt sellepärast, et mu sõbranna oli just saanud endale oma koera, Musta puudli ja ju mul oli siis niipalju julgust, et küsida politseiproua käest, kas ma võin tema koeraga jalutamas käia. Sõbranna käis oma koeraga koertekoolis. See oli minumeelest nii äge. Ja siis kui me koos koertega jalutasime, tegi ta ka harjutusi koeraga, mille mina ruttu Cherriga järgi tegin. Cherri oli väga taibukas ja õppis kiirelt, nii et peagi olime sõbranna koerast juba osavamad. Sõbranna koer oli imeilusti puudli moodi pügatud ja siis võtsin ma Cherri ja käärid, ning mustamäe maja koridoris sai temastki väga kaunis pügatud puudel. Tema puhtaks pügatud nina ja pügatud varbad tõid nähtavale imeilusa kehaga koera, kellega oleks võinud isegi näitusele minna aga sinna ta muidugi ei saanud, sest tal ei olnud tõutunnistust. Politseiproual ei olnud ilmselt liiga palju aega ja ta tavatses lasta koju tulles Cherri üksinda jalutama ja need rõõmsad jalutuskäigud lõppesid toreda kutsikapesakonnaga. Siis andis politseiproua mulle oma korteri võtme ja kui tulin koolist, läksin pisikeste kutsikatega mängima ja neid toitma. Mäletan, et Cherri oli üks kohutav kasside taga ajaja aga oma kassiga oli ta leplik. Kui ta järjekordset kassi tänaval märkas, tormas ta tema poole, et teda taga ajama hakata aga kuna kass oli nende oma kass ja see ei põgenenud, hüppas koer lihtsalt kassist üle ja hakkas hoolega maad nuuskima, nii nagu ta poleks kunagi tahtnudki ühtegi kassi taga ajada. See oli nii naljakas kõrvalt vaadata. Õige pea kolis politseiproua ära Vana- Kalamaja tn lõppu. Ta pakkus Cherrit minu koeraks aga mu ema polnud nõus ja nii läks minu suureks kurvastuseks Cherri temaga sinna kaasa. Käisin Cherrit ka seal Kalamaja tänava lõpus korduvalt vaatamas aga ükskord, kui läksin oli see politseiproua jälle ära kolinud ja ma ei saanudki teada kuhu ning nii lõppeisid meie kohtumised Cherriga. Kuid head mälestused sellest aktiivsest rõõmsameelsest koerast, kes andis võimaluse mul esimest korda kutsikatega kokkupuute saada, on minuga tänapäevani. Mis on määratud tulema, see tuleb...
TORRI...
... oli mu päris esimene enda koer. Musta valgekirju suur vene spanjel. Isa tuttaval oli Kardiorus - tean seda maja tänapäevani - sündinud pesakond kutsikaid. Isa arvas, et me läheme neid lihtsalt vaatama. Ema kartis, et kui me läheme neid vaatama, siis me sealt ka kutsika koju toome ja mina lootsin, et kui me läheme sinna kutsikaid vaaama, siis ma endale ka koera saan. Nii see läks, kutsikas tuli koju. Ma oli tohutult õnnelik. Esimene asi oli talle leida ilus ja eriline nimi. Nimi Torri tuli mulle pähe öösel ja nii temast sai Torri. Mulle ei olnud probleemi temaga hommikul ja õhtul jalutamas käia. Sel ajal olin ma juba noor neiu, ning koeraga väljamise ettekäändel, sai peikadega jalutama minna. Tema oli isane koer ja noores eas pidasime temaga nii mõnegi võimuvõitluse teemal, kes tohib diivanil lamada ja kes ei tohi. Vanemas eas kadus tal kuulmine ära ja mäletan, et ta ootas nina ukse vahel, et ma välja tuleks, kuid mina oli tulnud teisest ukses ja olin tal selja taga, tegin kätega ta kõrvade juures plaksu ja ta ei kuulnud mitte midagi.Tema oli tubli krapsakas koer ja elas kõrge vanuseni.
Aga siis tulid juba need järgmised oma koerad - Nina Nero, Maximus, Benelly, Witney ja Diiva. Ja tegelikult veel väga palju nende koerte järglasi, kes meie juurde ju elama ei jäänud, sest esimese Esthund pesakonnaga aastal 2004 sai registreeritud FCi-s ka Esthund kennel aga see on juba hoopis teine lugu.....